Video minu emale, kes pärast mu eelneva postituse avaldamist arvas, et see on "ohtlik värk", ja tõenäoliselt oletas, et ma olen narko peal. Ma igaks juhuks ütlen, et ma võibolla  kirjandusliku ilu nimel kirjutan alateadlikult veidi hirmsamalt kui asi on. Või vähemalt hirmsamate sõnadega. Ma võiks ju paralüüsi  asemel öelda, kui keha magab, aga see poleks üldse nii efektne.

"Terve maailma geniaalsus seisab käsikäes. Üks mõistmise sähvatus käib tervest ringist läbi." - Art Linkletter


Keegi pani hiiglasliku elelktromagneti tööle. Võnkumine . Võnked. Hakksin vaikselt libisema. Sumin. Pind hakkab minu alt lahustuma. Libisen. Mu sihtpunkt hakkab moodustuma. Hirm. Adrenaliin on teel. Sumin vaibub. Tahkestun  Ei, hirm äratab mu. Rahune.  Ma olen ju oma voodis. Ja kogu värk hakkab otsast peale. Jälle voodi.

Aga ei, ma ei suutnud minna otse teravasse. Ma alateadlikult kartsin oma alateadvust. Mine seda kuradit tea. Võib ju igast p*s*a kokku keerata. Aga ma olin seda näinud. Seda kohta, kuhu minnakse unes. Ja ma tahtsin sinna tagasi. Teravalt.

Teine kord. Buss. Enamus magavad. Väljas pime.

Esimesed paralüüsi hääled tulevad alati kuidagi märkamatult. Alles siis kui need erineviad elekrimasinaid meenutavad hääled jõuvad teatud valjudusele, märkad sa, et need on juba tükk aega sind häirinud. Ja selle märkamisega tuleb ehmatus. Paralüüsi all ei saa liigutada, aga tunnen, kuidas keha läbib adrenaliinisööst, ning tean, et pean kiirelt rahunema kui tahan edasi minna. Ära mõtle millestki. Tühjus. Ei see ei ole hea. Meri. Just. Loksub rahulikult. Rahulikult.
Ujun soolase mere pinnale ja sealt edasi kalda poole, kuni jõuan vette mis ulatub rinnuni. Jess, mõtlen ma. Jess, otse teravasse. Samas tean, et see ei ole veel kaugeltki teravuse viimane tase. Ma pean endale kiiresti täilikult selgeks tegema, et ma näen und, et ma seda ei unustaks. Kõigepealt tõstan teravuse taset ja siis lõbutsen, mõtlen ma lupsu löövat vaala vaadates. "Ma näen und" tahan ma öelda, aga mu suust tuleb ainult miski mõmin. Proovin uuesti. Jälle mõmin. Kui mul üldse on suu. Proovin veel. Mõmin jääb kajama ja muutub nõrgaks kaugelt tulevaks host-tädi häälega hüüdeks: "Appi, Mihkel, appi". Tsahh. Paranoia. Järsku olen kindel,et oma suures püüdes une sees rääkida, hakkas mu keha, mis on rahvast täis bussis, unes rääkima. Juba kujutan pilti, kus mu keha unes midagi arusaamatut pobiseb ja mu tädi püüab mind slappides üles äratada. Aga mina ainult pobisen ja tõmblen. Ja see näts, mida ma närin, see läheb raudselt mu kehal seal üleval kurku, ja ma lämbun. Pean üles ärkama. Panen silmad kinni ja teen lahti. Ikka meri. Uuesti ja tugevmalt.
Buss. Pime. Vaikne. Tädi mu kõrval magab. Nagu ka kõik teised peale minu. Adrenaliin mõjub veel. Süda taob. Nätsu pole ma mitu päeva söönud.
Nüüd olen ma selles kindel. Kui une paralüüs tuleb, siis on otse teravasse minek.

Mul on olnud ka kaks magades teravuse saavutanud unenägu. Üks enne ja teine pärast seda kui hakkasin teadlikult lucid dreaming'ut harrastama ja harjutama. Peale nende veel hulganisti pool-teravaid. Ja ma nüüd mäletan iga hommik oma unenägusi.

Kuigi paljugi sellest paistab hirmutav, on kõik olnud suurepärased unustamatud elamused. Oled sa lennanud? Ei? Mina küll olen.

Kuigi paljugi sellest kõlab uskumatult, siis noh, see ongi uskumatu, aga tõsi, ja friking lahe. Ja lihtne. Olin lucid dreamingust kunagi ammu kuulnud. Ükskord Inceptionit vaadates tuli mul see meelde. Googeldasin. Lugesin eHow'd. Kasutasin sealt küll ainult ühte nippi: joonistasin oma käele väikese Ä, mida ma üritan võimalikult tihti vaadata ja siis mõelda, kas ma olen Ärkvel või mitte. Mitte midagi keerulist.

Otsetõlkes on lucid dream kirgas unenägu. Aga mulle meeldib rohkem tõlge terav unenägu. Sõna kirgas on kuidagi ee...

See on vist veidi imelik postitus ja sellel pole midagi Colombiaga pistmist.